Näitus “Paadi elu”

Paadid on olnud inimestele läbi ajaloo üliolulised. Esimestel algelistel alustel ületati merekitsusi, jõuti uutele mandritele ning asustati saari. Kalapüük pakkus võimalust äraelamiseks. Suured nahksed paadid kandsid varajasi kütte sõjaretkedele ja algeline ühest puust ruhe aitas liigelda rannalähedastel vetel. Ajaloo kulgedes tekkis palju erinevaid paaditüüpe: haabjad, eistukid, lappajad, jullad, neli- ja viislaid paadid, jne. Isegi traalimine tõi lisaks suurtele laevadele kaasa uue paadi – väiketraalpaadi.

Sellest, kuidas paadiga merd sõidetakse, räägitakse palju. Kuid mis saab alusest edasi, kui see enam merekõlbulik ei ole? Kuidas meie sõbrad paadid surevad?

Tegelikult paljusid paate ei heidetagi kohe kasutuskõlbmatuna kõrvale. 20. sajandil sai populaarseks vanadest paatidest kõikvõimalike ehitiste valmistamine. Rannaäärseid alasid kaunistasid juba nõukogude perioodil välikäimlad, varjualused, võrgukuurid ja koguni sepikojad, mis paatidest kokku klopsitud. Taasiseseisvunud Eestis levis kulutulena lillepeenarde paigutamine paatidesse ning tänu kalakvootide vähenemisele hakati agaralt ümber ehitama ka vanu kakuaame ja väiketraalpaate.

Muidugi, kui paat ikka väga ära pehkib ja sellest enam midagi valmistada ei anna (või ei viitsi omanik midagi teha), siis heidetakse paat kas lõkkesse või jäetakse niisama kaldale kõdunema.

Oma näitusel tahamegi Teile tutvustada eelpool mainitud erinevaid aspekte ühe paadi elust. Meil on saal paadi sünnist, kus näeme 19. sajandist pärit haabjast. Vitriinis vaatavad meile vastu paadi valmistamiseks vajalikud tööriistad. Saalis „Paadi elu“ näeme kuidas paat merel käib, milliseid erinevaid paate on olemas ning saab uudistada erinevate ehitiste fotosid nii minevikust kui tänapäevast, mis paatidest tehtud. Ühtlasi troonib saalis päris ehtne Peipsi küna ehk siseveekogudes kasutatav lamedapõhjaline paat.

Viimases saalis näeme aga paadi surma. Maas oleva hauakivi juures võime mõelda kõikidest nendest toredatest paatidest, mis kunagi on merd seilanud, ja inimestest, kes neid paate on ehitanud. Samuti võib näha ühte haruldast eksponaati – 70. aasta vanust poolikut paati. See saeti 1940. aastatel nõukogude võimu korraldusel pooleks ning on seisnud sellest ajast saadik Viimsis Vinnuniidi talus, kuni alus lõpuks käesoleval talvel meie muuseumisse jõudis. Õues võib hea ilma korral uudistada ka 1950. aastatest pärit kalapaati ja tagahoovis uhket väiketraalpaati.

Näitusel on midagi ka eksootikahuvilistele. Muuseumi konverentsisaalis on väljas Kaido Haageni fotod erinevatest välismaistest paatidest. Ühtlasi saab vaadata slaidiesitlust Vietnami paatidest ja Rannarahva Muuseumi ajaloost.

Lapsed saavad paaditarkusi näitusel koguda just nende jaoks mõeldud stendidelt, kus paat Volli toredaid lugusid jutustab.

Näitus jääb üles 2012. aasta lõpuni.