Viimsi Vabaõhumuuseum

Rannarahvas

Rannarahvas

VÕRGU VALMISTAMINE   Võrk on võrgulinast ja nööridest valmistatud nakkepüünis. Võrgulina osati kududa juba kiviajal, mil sellest valmistati nootasid ja kahvataolisi püügivahendeid. Traditsioonilised kalavõrgud tulid kasutusele keskajal. Olenevalt kalaliigist kasutatakse kalapüügil erineva silmasuurusega võrke. Kalade järgi on nimetatud võrke: kilu-, räime-, lesta-, siia-, lõhe-, latika-, ahvenavõrk jne. Võrgu pikkus varieerub 21-150 meetrini, võrgu kõrgus 35-650 sentimeetrini. Võrgu kudumine   19. saj lõpupooleni kooti Eesti randades võrku käsitsi, seejärel hakati ostma vabrikus toodetud võrgulina. Võrgulina on enamasti lõngast, niidist või nöörist sõlmkoeline hõre kangas.  Võrgulinast valmistati lisaks võrgule ka nootasid, rüsasid, kahvu jm kalatõkkeid ning püüniseid. Vähemal määral kooti võrku paiguti 20. saj keskpaigani. Võrgulina kooti käbiga, silmad kujundati ümber kaladi, selle laius määras võrgusilma suuruse. Kootava võrgu silmade avalihoidmiseks kasutati puust või luust raskust, kutsikat. Valmiv võrk riputati võrguhargile. Kooti harilikult kahepistelise (kalamehe- või umbsõlmega), uuemal ajal ka ühepistelise (filee-) sõlmega ning soodisõlmega.

Umbsõlm ja soodisõlm

Võrguniiti ketrasid talvel naised, võrku kudusid kõik pereliikmed. Võrgukudumist alustas vanade kommete kohaselt alati peremees. Kohati, näiteks Hiiumaal, oli võrgukudumine peamiselt laste töö. 19. saj II pooleni korraldati sageli ühiseid võidu võrgukudumisi, mida nimetati kiistamiseks. Selleks koguneti mõnda tallu ja võisteldi, kes jõuab  õhtu jooksul rohkem võrku kududa. Tööd saatsid jutud ja laulud. Kiistamine kadus 19. saj lõpul, kui hakati võrgulina ostma. Tava kohaselt võeti valmiskootud võrgulina hargilt maha ja sellega hakati ennast vihtuma – see aitas silmadel paremine kinni tõmbuda. Peale vihtumist aeti võrk võrgu pikkuselt nii alt kui pealt kahele pulgale ja hakati kahe mehega, kumbki eri pulgast, vastassuunas võrku porsasse keerama. Kui võrk oli valmistatud eriti peenest lõngast, andis see välja mitmeid krunne ehk porsaid. Selle järgi arvestati võrgu headust ja väärtust, ka võrgu kalavõtmist. Porsasse aetud võrk jäeti sellesse asendisse ja lasti seista mõned päevad venimise eesmärgil, et võrgusilm meres oleval võrgul oleks õiges asendis, mis võimaldas head kalapüüki. 1930. aastail korraldasid kaluriühistud puhtsportlikel eesmärkidel võrgukudumisvõistlusi, kus selgitati rannapiirkondade parimad võrgumeistrid. Nüüdisajal kootakse võrgumaterjali võrgukudumismasinatega.   Võrgu värvus   Võrgulinale värvuse andmine sai alguse vanadest tavadest ja uskumustest, mille kohaselt pidi see tagama parema kalaõnne. Hiljem põhines võrgulina värvimine teaduslikel alustel, mille järgi andsid pleekinud või nõrkades värvitoonides võrgud parema püügitulemuse. Arvesse tuli võtta ka püügikeskkonna värve, kuhu võrk asetati. 20. saj algul tulid poodidesse müügile riidevärvid, mis suurendasid värvivalikut ning muutsid värvimisprotseduuri tunduvalt lihtsamaks. Lisaks võrkude märkamatuks muutmisele aitas võrkude värvimine kaasa nende paremale säilimisele. Varasemalt värviti võrke looduslike materjalidega. Võrgule pruuni värvuse andmiseks tuli lina leotada kuumas lepakoore ja tuha leotises, kuhu võrgulina kasteti mitme päeva jooksul, vahepeal linu kuivatades. Lepakoore asemel kasutati ka kuuse- ja männikäbisid, saartel tammekoort. Tumepruuni värvuse saamiseks kasteti lina tõrvavette. Hallikaspruuni tooni saamiseks suitsutati lina saunas, rehetoas või kalasuitsutuskastis. Riidevärvidega sai võrke värvida erineva varjundiga pruuni, sinist, lillat ja rohelist tooni. Pruun ja lilla võrk asetati reeglina vette, kus leidus rohkelt pruunvetikaid; sinised võrgud olid mere värvi ning püüdsid ka päevasel ajal selgest veest; rohelised võrgud olid mõeldud mererohusematesse piirkondadesse. 1940. aastatel hakkasid poodidesse müügile ilmuma värvitud võrgulinad ja võrgud, mille tõttu võrkude värvimine kodusel teel kaotas aktuaalsuse. Võrgu rakendamine Kalavõrgu püügikorda seadmisel tuli võrku rakendada – see seisnes valmiskootud võrgulina äärepaeltega ehk selistega varustamises. Võrgu rakendamist teostati nii võrguhargil, lauaserval, kui ka seina peal. Olenevalt piirkonnast ja võrgu tüübist võidi võrgulina ülemisele ja alumisele servale juurde kududa 2-5 silma kõrgune tugevamast lõngast rakekord, et selise külge kinnitatud lina võrgu kasutamisel rebenema ei hakkaks. Rakendamise käigus kinnitati rakekord tamsaga selise külge.Varem kanepist või jõhvist, hiljem puuvillast tehtud selised annavad võrgule tugevuse ja mõningase lõtvuse, sest võrk on selistest 25-30% pikem, mille tõttu võtab võrk püügiasendis kotja, võrgusilm aga rombja kuju, soodustades sellega kala nakkumist. Otstes ühendas ülemist ja alumist selist rind- ehk ainuspael. Üle võrgu otste jäeti pikemad seliste otsad – ainad – millega seoti võrgud üksteise, kupunööri või ankru külge. Rakendamisele järgneb ujukite paigaldamine ehk pullutamine ja raskuste külgesidumine ehk kivistamine. Ujukid Ujuk on kalapüüniste juurde kuuluv detail, mis tagab nende ujuvuse, vajaliku asendi ja püügisügavuse. Ujukeid on mitmekujulisi ja neid on valmistatud läbi ajaloo mitmetest materjalidest: männikoor, roog, kasetoht, puit, paplikoor, tammekork, vahtplast, klaas, metall, plastmass. Ujuk kinnitatakse võrgu ülemisele nöörile ehk selisele. Vanim Eestist leitud võrguujuk on männikoorest pull ehk käba. Käbad voolitakse männikoore tükkidest ja nad on reeglina ovaalse või pikliku kujuga. Kasetohupulle kasutati kõikidel võrkudel. Pullutohtu hangiti suvel toorelt puult. Toht lõigati sobiva laiusega ribadeks ja pandi siis keevasse vette, kus see rulli tõmbus – nii valmisid lihtsalt kasetohust keerdpullud, mida kasutati lesta- või lõhevõrkudel. Räimevõrgule kasetohust pullude valmistamisel tuli tohu tükki kuumas vees leotada, kokku murda, haamriga taguda, pihtide vahel kuivatada – seejärel jälle uus kiht samamoodi peale panna – nõnda kolm-neli korda ja siis lõpuks keedetud männijuurega kinni siduda. Suuremate võrkude puhul kasutati ovaalseid, trapetsi-, segmendi- või kolmnurgakujulisi lauatükikesi – laoseid. Vabrikus toodetud võrgulinade müügile tulek tõi 1880. aastatel turule võõramaised korkpullud. Sellega hakkasid räimevõrkudelt tohupullud järk-järgult kaduma. 20. saj alguses kadusid tohupullud ka lõhevõrkudelt. Vaid lestavõrkudel püsisid nad 1950. aastateni. 20. saj alguses võeti pullude materjalina kasutusele paplikoor. Paplikoorest vooliti sarnaselt käbadele ovaalseid ja pikergusi pulle.

Ujukite kinnitamise viise: laos ja tohupull

Sajandivahetuse paiku tulid kasutusele ka klaasist ovaalsed ja hiljem ümarad võrguujukid ning metallist ujukid-poid. Hiljem hakati erinevate võrkude ja püüniste tarbeks mitmes suuruses klaasujukeid tegema. Klaasujuk kinnitati võrgu külge kas talle ümber õmmeldud tõrvanöörist punutise või klaasjätke abil. Klaasujukeid kasutati kuni 1950.-60. aastateni, mil need plastist ujukite vastu välja vahetati. Metallist võrgupoid olid klaasist ujukitest raskemad, kuid see-eest vastupidavamad – ka metallujukid kadusid plastikust ujukite tulekuga. 1930.-40. aastatel tulid kasutusele vahtplastist pullud, mida lõigati välja väikestest vahtplasti plaatidest. Ajapikku hakati müüma ka toru- ja trapetsikujulisi väikeseid pulle lestavõrgule, suuremaid rattakujulisi pulle erinevatele rüsadele, penoplastist ümaraid pulle jne. 1980.-90. aastatel võeti kasutusele mitmesuguseid uusi lahendusi võrkude rakendamisel – poest sai osta erinevast vahtplastsulamist valmistatud ujukeid, kasutusele tuli ujukinöör.

Raskuste kinnitamise viise: muttvõrgu raskus, savist raskus ja kiviraskus

RaskusedVõrguraskus on võrkpüünise alumise nööri küljes olev kivi või raske ese. Võrguraskused hoiavad võrgu vees püsiasendis ja parajas sügavuses.Varasemalt kasutati sobiva raskusega looduslikke kive, mis kinnitati pullude kohal võrgu alumise ääre külge kivinööriga. Nöör pisteti kivisse puuritud auku või sõlmiti ümber kivi. Sageli õmmeldi võrgukivid riidekottidesse. Võrgukive mähiti ka kasetohust ümbrisessse, mis ümbritseti vitsrõngaga. Hiljem tulid kasutusele savist põletatud võrgukivid, millel auk keskel. Räime- ja kiluvõrkude võrguraskused eemaldati püügilt tulles ja seoti tagasi enne püügile minekut. 20. saj. algul hakati võrgukivide asemel kasutama erinevaid metallistraskusi – raudrõngad, tinaraskused, tinarõngad jmt.

VÕRGUTÖÖDPõhjarannikul oli peamiseks püütavaks kalaks räim ja kilu. Lisaks püüti lesta, vähemal määral vääris- ja äärekalu.

Ankruvõrgud. Ankruvõrgud: 1 – kupp lipuga; 2 – kupuköis; 3 – võrguankur; 4 – ankruköis; 5 – ankruköie alumine haar; 6 – potska; 7 – ujukid; 8 – võrgukivid

PüügiviisidVõrkudega püügiviise oli mitmesuguseid, vastavalt kalade liikumisele ja asukohale. Kilu- ja

räimepüügi juures kasutati põhiliselt kolme püügiviisi: põhjavõrgud, kus võrguribi oli ankrutega kinnitatud mere põhjale; teiseks ankruvõrgud, kui võrgud olid ankrutega põhjas kinni, kuid seisid pooles vees, nn poide peal; kolmandaks ajupüük ehk triivpüük, kus võrkudel puudus põhjaga igasugune ühendus, tuul ja hoovused kandsid paati võrguribiga mitmeid kilomeetreid edasi. Püük tugevate veehoovuste piirkonnas andis küll hea saagi, kuid oli seotud suure riskiga. Hoovuste tõttu purunesid võrgud kiiresti ja halvemal juhul oli hommikul, kui võrke välja võtma mindi, kadunud terve võrguribi. Veehoovus oli nii tugev, et ankrud ei suutnud võrguribi paigas hoida. Sagedasti viis hoovus võrguribi kokku teise lähedal asuva võrguribiga, kusjuures kivid ja pullud olid läbipõimunud üksteise võrkudest, mille tagajärjel võrgud purunesid. Võrguparandus Kilu- ja räimevõrkude korrashoid ja parandamine nõudis kalurilt palju vaeva ja aega. Suur võrgulina koos paelte, korkide ja raskustega oli kaalult kaunis raske. Iga väiksemgi takistus võrkude käsitsemisel võis võrgusilmi suures ulatuses katki rebida. Võrguparandamise töö lasus peamiselt naispere õlgadel. Juba väikesed 10-12 aastased tüdrukud pandi võrke parandama ja 13-14 aastased käisid kodunt väljas teistele tasu eest võrke parandamas, nende juures, kel oli tööjõust puudus. Mehed parandasid võrke talvel, kui naised olid hõivatud ketrustööga. Võrgukudumise ja parandamise abiriistadeks olid võrgunõel ehk käbi, kalasi – õhuke puutükk, mille peale võrgusilm kooti, ning sõrmnuga. Võrgukudumise käbi oli valmistatud kas sirelist või kuslapuust – see pidi olema libe ja painduv. Sõrmnuga oli töö ajal kogu aeg sõrmes, sest tamps või võrguniit tuli sageli läbi lõigata. Parandustööd seisnesidki reeglina katkenud võrgulina taastamises ja rebenenud linaserva tampsaga selisele kinnitamises.

a) silmpagu; b) kolmkand; c) lohk

Võrgu hoidjaks töötamisel oli võrguhark. Võrguhargi aluses paiknevas süvendis hoiti tampsakera ja võrguniiti, paiguti ka käbisid ning sõrmnuge. Hargiks oli 100-120 cm kõrgune kaheks harunev puu või puuoks. Võrgulina pandi sobivasse asendisse hargi otsa, nii et toolil istuval parandajal oli mõnus tööd teha. Võrgulina oli peenest niidist ja kerge katkema. Räime- ja kiluvõrgu kõige väiksemat auku kutsuti silmpagu (üks niit katkenud), järgmine oli kolmkand (kaks niiti katkenud). Neid auke rebisid kalapead võrgupäästmisel kui võrke raputati. Võrku võisid tekkida ka suuremad lohud, mida oli raske parandada, eriti, kui võrgulinast olid tükid välja rebenenud. Siis tuli puuduv osa võrgule sisse kududa või vastava suurusega pala sisse ajada. See nõudis oskust ja tavaliselt oli pereisa see, kes võrgulohu parandas. Halvemal juhul heideti katkine võrk võrgumaja nurka kui püügiks kõlbmatu. Kalavõrk rebenes ka võrgu merre laskmisel ja vedamisel kõva tuulega. Ka hülged rebisid võrke katki võrgust kala süües. Lisaks purunesid võrgud välja võtmisel kivi või mõne muu takistuse taha jäädes, tugevates hoovustes või tormide tõttu. Võrke tuli parandada kogu kalapüügihooaja vältel. Rängemate kahjustustega võrgud pandi püügihooajal kõrvale ja nende parandamine kestis talvel kuni varakevadeni. Mitmel pool korraldati võrguparandamise talguid, kuhu kutsuti noori kiirekäelisi tütarlapsi. See oli lõbus noorte kokkusaamine. Et kalastus ära tasuks, pidi kaluril olema 15-20 räime- ja kiluvõrku. Võrkude kestvusajaks arvestati hea hoolitsuse korral 4-5 aastat. Oli kahjusid, mida ei suudetud vältida. Kestvusaeg lühenes, kui olid sagedased sügistormid ja võrgud tormi ajaks merre jäid. Ka lühenes võrgu iga kauakestvate sügissadudega, kui võrgud ei jõudnud kuivada. Vahel rebenesid võrgud just nimetatud põhjustel võrgunöörist lahti, kui kõdunemisprotsess oli oma töö teinud. Püügiks kõlbmatu võrk läks viimasele kasutusringile: temast kooti põrandariie.   Merele minek Võrgupüüki harrastavate kalurite tööpäev kulges järgmiselt: pealelõunal läksid mees ja naine võrke kivistama. Võrgu kivistamise all mõisteti mõnes piirkonnas kogu püügivarustuse paati panemist. Paati pandi ankur, lapati ankruköis, seejärel asetati paati kupp. Naine või abimees panid kivid võrgu kivirihmadesse ja lappasidvõrgu paadipõhjale, kivisid korralikult ritta asetades. Järgmine võrk lapati eelmisele peale,

võrgu ainasid eelnevalt omavahel ühendades. Võrgukivistamine jätkus kuni 4-5 võrku paadis. Lesta- ja äärekala võrkudel olid raskused püsivalt küljes, need võrgud lapati võrgukasti. Ühes kastis oli lappes kuni viis võrku. Võrgukastist toimus ka nende merre laskmine. Võrgud lasti merre seal, kust loodeti kalu saada, arvestades hommikust kalasaaki, hoovusi, tuult ja teisi olukordi. Pärast võrkude merrelaskmist sõideti koduranda tagasi. Vastu hommikut mindi võrke välja võtma. Ankrukuppude järgi otsiti oma võrgud üles ja tõmmati võrgulina koos sellesse takerdunud kaladega pardale. Merelt tulek Kalapaadiga randa jõudes olid seal juba ootamas vastalised, abilised, kes aitasid kalapaadi üles vinnata. Siis algas võrkude päästmine s.o raputamine, mille tagajärjel kalad võrgusilmadest välja kukkusid paati või siis päästmislauale. Lesta- ja äärekala võrkue ei raputatud vaid neist nopiti kalad välja. Kalad korjati korvidesse, pesti merevees soomustest puhtaks ja valati kastidesse. Kui võrku oli sattunud erinevat sorti kalu, siis kalad sorteeriti. Sügisel sattus kiluvõrkudesse hulgaliselt sipkat ehk peenräime – need tulid alati koos kiluparvedega. See kalaliik oli tüütavaks kalurile, sest need tuli enne müümist või soolamist eraldada kiludest just hinna pärast. Vahel oli neid pooleks kiludega, kuid oma hinnalt ja maitselt ei vastanud nad kunagi kilule. Pärast päästmist loputati võrgud puhtaks kalalimast ja rasvast ning pandi vabedele kuivama, sest märg võrk hakkab mädanema. Randadesse olid selle tarbeks püstitatud erinevatele võrkudele erinevat tüüpi vabed. Sellega olid hommikused tööd rannas lõppenud ja mindi pooleli jäänud talutöid jätkama. Pärastlõunal tuli vajadusel randa tagasi minna ja nagide all võrke parandada, kuna õhtul merele minnes pidid võrgud korras olema. Võrgumajad Sügiseti kestis kalapüük kuni mardipäevani. Siis kuivatati ja puhastati võrgud ning pandi võrgukuuri kuni järgmise kevadeni varjule. Võrgud paiknesid kuuris sõlme seotuna risti olevatele taladele asetatult või seinas paiknevatel nagidel. Kuuris hoiti ka köisi, võrgukuppe, pulle, võrgukive ja muid kalapüügiga seotud esemeid. Võrgukuur oli enamasti lihtne roo- või laastukatusega muldpõrandaga palkehitis. Paljudes rannakülades koondati ühele rannalõigule kokku kõigi kalurite võrguvabed ja –kuurid. Viimased olid sageli mitme pere ühisomandis. Mõnel pool kuulus niisugusesse rannakompleksi ka ajutine elamu, kuhu kalurid kogunesid püügile mineku eel ja pärast merelt naasmist ja kus kaugemalt tulnud mehed ka ööbisid. Kalarandades paiknesid ka kalasuitsutamise kastid, kalakuivatamise alused (tarjad) ja soolamiskuurid. Püüniste kuivatamise koht piirati mõneski kohas taraga, et rannakarjamaal viibivad loomad ei pääseks võrke lõhkuma. VÕRGUTÜÜBID Vastavalt püütava kala suurusele ja püügikohtadele kujunesid aegade jooksul välja mitmesugused kalavõrgud. Võrgud erinesid üksteisest silma suuruse, võrgu kõrguse ja ehituse poolest.

Pinevõrk Võrku, millel ülemise äärepaelaga paralleelselt asetses jämedamast nöörist selis, nimetati pinevõrguks. Selist ühendasid äärepaelaga 15-45 cm vahedega nöörist või jõhvist 20-60 cm pikkused paelad ehk pined. Pinevõrkudega püüti triivpüügil räime. Eestis kasutati pinevõrku peamiselt läänerannikul ja saartel ning Virumaa idaosas.   Räimevõrk Läänemere arvukaimat ja tähtsaimat masskala – räime – püüti Eestis peamiselt aprillist juulini (kevadpüük) ja augustist oktoobrini (sügispüük), vähemal määral ka talvel jää alt (jääpüük). Kevadräime püüti ranna lähedal Pärnu ja Liivi lahes, Väinameres ning Eesti põhjarannikul. Sügisräime püüti võrkudega Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul ja Liivi lahes, samuti Soome lahe lõunaranniku idaosas. Talvisel räimepüügil kasutati Põhja-Eestis noota. Algselt püüti räime peamiselt noodaga, arvatakse, et 16. saj paiku tulid kasutusele esimesed võrgud. 19. sajandi II poolest hakati lisaks võrgule kasutama ka suuri räimerüsasid. Esimesed räimevõrgud olid lühikesed ja madalad, seetõttu oli saak vilets. On teada, et Põhja-Eesti rannikul kasutati 18. saj alguses 50 silma kõrguseid ja 24-26 m laiuseid võrke. Võrgu kõrgus on aja jooksul märkimisväärselt suurenenud. 19. saj alguses avastati, et püügitulemus oleneb võrgu kõrgusest, kõrgust suurendati 60 silmani ja pikkust 35-37 meetrini. 1830. aastate paiku sellgus, et veel kõrgem võrk annab parema saagi ja kasutusele võeti 100 silma kõrgused räimevõrgud. Kalasaak paraneski märgatavalt. 1880. aastate paiku tulid müügile esimesed vabrikus valmistatud puuvillasest lõngast kootud võrgulinad, mille kõrgus oli juba 150 silma. 19. saj lõpul ja 20. saj algul võeti kasutusele võrgulina, mille kõrgus oli 200 silma, hiljem suurenes see 250 silmani ja 1930. aastatel tulid kasutusele 300 silma kõrgused võrgud. Rakendatud räimevõrgu pikkus oli 24-27 m, pealmise paela küljes oli 42 ujukit, kivirihmasid oli 12-13. Räimevõrgu silma suurus oli vahemikus 14-16 mm.   Kiluvõrk   Esimesed teated kilupüügi kohta pärinevad 18. saj II poolest. Varem ei osatud kilu hinnata ja püük toimus nootadega samaaegselt räimepüügiga. Vürtsikilu turu laienemisega 19. saj II poolel elavnes kilupüük Tallinna ja Paldiski piirkonnas ja kasutusele võeti spetsiaalsed kilunoodad. 19. saj lõpul tuli müügile vabrikus toodetud kiluvõrgu lina ja kilu hakati püüdma võrkudega. Põhjaranniku esimesed kiluvõrgud olid 200 silma kõrgused. 20. saj alguses olid kiluvõrgud 250 silma kõrgused, hiljem suurenes kiluvõrkude kõrgus 300 silmani. Rakendatud kiluvõrk oli 24 m pikk, pealmise paela küljes oli 50 ujukit ja alumisel paelal 12-13 kivirihma. Kiluvõrgu silma suurus oli vahemikus 11,75-12,5 mm. Sillivõrk   Silli ehk vinträime püük on pea sama vana kui räimepüük. Silli püüti ranna lähedal, mitu võrku pandi ühte rivisse ja võrgurivi otsa keerati poolkaar. 20. saj alguses vähenes sillide arvukus Soome lahes ja sillipüük kadus peaaegu täielikult. 20. saj keskpaigaks silli enam Soome lahes ei esinenud. Teadaolevalt olid 19. saj. kasutusel pinedega sillivõrgud. 19. saj lõpul tulid müügile vabrikus kootud sillivõrgud. Sillivõrgu pikkus oli 13 käsisülda ja kõrgus 2,1 m, ujukeid oli võrgul 40-50. Sillivõrgu silma suuruseks oli 26-28 mm, mõnes kohas ka 20-24 mm, et väiksemaid sille püüda. Muttvõrk   Ka äärekala- ehk harvvõrk, mida kasutati vimma, siia, koha, ahvena ja haugi püüdmiseks. Pärnu lahe piirkonnas ja osalt Saaremaal tunti seda muti nime all, Häädemeestel kutsuti seda löödi ja põhjarannikul keerevõrgu nimega. Muti silma suurus oli harilikult 10-60 mm, kõrgus enamasti 15-17 silma. Võrgu allservas olid raskuseks riidest kotikesed kivikeste või liivaga. Abarvõrk Kolmekordse võrgulinaga kalavõrku, mille välimised võrgulinad ehk kimud olid oluliselt suuremasilmalised, kui keskmine lina, nimetati abarvõrguks. Abarvõrku kasutati põhiliselt Lõuna-Eesti siseveekogudes suuremate kalade püügiks, kus neid madalas vees või rannaroostikus mütaga hirmutati. Põgenedes tungis kala läbi välimise võrgulina keskmisse, tihedamate silmadega võrgulinasse, kus ta end lõplikult võrku mässis. Euroopas oli abarvõrk laialdaselt levinud. Abarvõrk oli tavaliselt 30 m pikk ja 1-1,5 m lai. Hariliku särjeabaraga püüti jõekallastel ja järveroostikes. Süvaveeabarat ehk latikaabarat kasutati ka talvehooajal. Lestavõrk Lesta on Eestis püütud juba sajandeid ja põhjarannikul kutsuti teda kammeljaks. Lestapüügi tähtsaimad piirkonnad on Hiiumaa põhja- ja Saaremaa looderannikul, Sõrve ümbruses, Kuressaare lahes, Ruhnu lähistel ning Soome lahe ranniku lõunaosas kuni Toilani. Lesta püüti peamiselt suvekuudel võrkude ja lestanootadega, harvemini õngedega, uuemal ajal levib traalnoodapüük. Lestavõrgud tulid kasutusele juba enne 19. sajandit. Toona kooti võrgud linasest lõngast, silma suurusega 35-36 mm. Hiljem silma suurus muutus ja 20. saj võeti kasutusele 46 mm silmaga lestavõrgud. Kui poodidesse tulid müügile vabrikus kootud 150 m pikkused  lestavõrgu linad, pidasid kalurid neid liiga pikkadeks ja lõikasid lina mitmeks. Hiljem tulid müügile lühemad lestavõrgu linad. Rakendatult oli lestavõrgu pikkuseks 26 m, võrgu kõrguseks oli 17 silma. Tavaliselt kooti peale ja alla silm lisaks, mis tegi võrgu tegelikuks kõrguseks 19 silma. Algselt kasutati võrguraskustena kive, hiljem rõngaid. Ujukitena kasutati pikka aega tohupulle, vähesel määral ka laoseid ja käbasid. 1940. aastatel tulid kasutusele nailonist võrgulina ja vahtplastist pullud. Tänaseks kasutatakse tamiilist võrgulina, raskusena tinapaela ja ujukitena vahtplasti. Lõhevõrk   Eestis  olid tähtsamad lõhepüügikohad Soome lahte suubuvad jõed ja nende suudmelähedased alad meres, Pärnu laht ning Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik. Lõhet püüti hilissuvel ja varasügisel, tunti ka talvist jääalust püüki. Eestis on lõhet püütud võrkude, nootade ja rüsadega. Viimased olid kasutusel rohkem Harju, võrgud – Viru rannas. Põhjarannikul kasutati lõhevõrke juba 19. saj algul. Esimeste võrkude silma suuruseks oli 60 mm, 19. saj keskel võeti kasutusele 65-70 mm silmasuurusega lõhevõrgud. Vanemad kodus tehtud võrgud olid 23-25 m pikad. Kui tulid müügile vabrikus kootud võrgulinad, oli lina pikkuseks 150 m. Randlased rakendasid võrgu pooleks ja valmisvõrk jäi 75 m pikkuseks. Traditsiooniline Eesti lõhevõrk oli 53-106 m pikk, 28-30 silma kõrge. Silma suurus oli 80-100 mm. Võrgud asetati jadasse või rüsa põhimõttel: üks võrk tiivaks, teine poolringis ümber selle otsa.Coming soon.