Viimsi militaarlugu

Viimsi militaarajalugu

Järgnevalt on lugejani toodud ülevaade Viimsi militariseerimisest alates 1726. aastast kuni 1990ndate alguseni. Selle kolme sajandi pikkuse perioodi võib tinglikult jagada kolmeks: esimesed kindlustusrajatised – tähtkantsid; teise perioodi moodustab merekindluste ajastu ning kolmanda suure perioodina on käsiteldav nõukogude aeg.

Esimesed kindlustustööd, mis Viimsiga seostuvad, pärinevad pärast Uusikaupunki rahu kehtestamist 1721. a., kui Peeter I pidas vajalikuks ehitada Tallinna lahe sulgemiseks tähtkantsid. 1726 alustati kavandatu väljaehitamist Paljassaarel, Naissaarel ja Miidurannas. Ehitustöid juhatasid kindral Luberace ja kapten Ruch. 1727. aastaks olid 3 kantsi valmis. Tähtkantsid olid oma põhiplaanilt taevatähte meenutavad muldkantsid. Kantsi peale paigutati kahurid. Tänaseks on Miiduranna kants Nõukogude Armee täidetud savikallaste alla mattunud ning sellest on säilinud üks tiib. Naissaare kants on tugevalt võssa kasvanud.Naissaare tähtkants

Merekindluse rajamine
20. saj alguseks ei oldud Euroopas pikki aastaid sõditud. Saksa keisririik arendas oma merejõude, Inglismaad kutsuti maailmavalitsejaks. Ka Venemaa hakkas 20. saj algul oma militaarset osa uuendama ja välja ehitama. Keiser Nikolai II andis 1907. aastal välja ukaasi töötada välja uus riigikaitsekava. Kava kohaselt tuli moderniseerida Peterburi kaitsvad merekindlused. Täiesti uue teemana käsitleti rannakaitsepatareide rajamist Tallinn-Porkkala joonele. Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas. Algselt taheti ehitada uus sõjasadam Muuga lahte, hiljem otsustati Tallinna lahe kasuks. Peagi saadi aru, et olemasolevatele kindlustustele tuleb juurde rajada patareisid ja kaitseliine. Selleks nähti ette erinevad positsioonid Saaremaal, Hiiumaal, Tallinna ümbruses, Merikülas, Ahvenamaal jm.

Peterburi merekaitse peapositsioon – Imperaator Peeter Suure Merekindlus püstitati Tallinna ja Mäkiluoto kaitseliinile. Eestis paiknevat kindluse osa nimetati Imperaator Peeter Suure Merekindluse mererindeks. See koosnes patareidest Tallinna lähedastel saartel ja neemedel, staabist, raudteesüsteemist, sideobjektidest, ladudest, ehitusjõududest jm. Suur osa mererinde patareidest asus praeguse Viimsi valla territooriumil: 19-st mererinde patareist asusid 9 patareid Naissaarel, 3 patareid Viimsi poolsaarel ja 2 patareid tollal Viimsi koosseisu kuulunud Aegna saarel.

Naissaarel algasid kaitseehitiste rajamistööd 1913. a. Sama aasta lõpuks olidki 2 esimest patareid valmis – esialgu ajutisteks nimetatud numbrita patarei ja Lõunapatarei.
Numbrita patarei oli ette nähtud neljale 8“ suurtükile. Kui 1915. a. valmisid mõned alatised patareid, võeti numbrita patareist relvad maha.
Lõunapatarei (patarei nr 5) pidi nelja 6“ kahuriga riivistama ligipääsu Tallinna poole saare ja mandri vahelt. Patarei meeskond koosnes kahest ohvitserist ja konduktorist ning 50 alamväelasest.
Peeter Suure patarei (patarei nr 10a) ehitistest valmisid kaks tornialust, kuhu olid ette nähtud 14“ kahurid. Põhjapoolsele alusele paigutati soomustorn, lõunapoolsel tornialusel jõuti valada seinad ja vundament.
Troonipärija Aleksei patarei (patarei nr 8) oli planeeritud saare keskosas asuvale kõrgendikule, ka siia oli planeerirtud 14“ kahurid tornidel, sedapuhku neli torni. Kummalgi patareil (nr 10a ja 8) ei olnud komandopunkti. Patareist suudeti valmis teha 1916. aastaks vaid kahe torni 5 m sügavused vundamendiaugud, millest ühe augu põhja laoti põllukivipõhi.
Patarei nr 10b asus Djuphamneni lahe ääres. Patareid hakati ehitama peale I MS algust. Patarei koosnes kahest suurtükitornist, kus asusid 12“ kahurid, ja komandopunktist. Patarei laskesektor ulatus Pakri neemeni.
Ameerika patarei (patarei nr 7) sai 1915. aastal 9,2“ USA relvafirma „Bethlehem Steel“ kahurid. Sellest ka nimetus Ameerika patarei. 1916. a. sügiseks sai patarei lahingukorda. Patarei koosseisu kuulusid neli kahurit koos komandopunktiga. Tulesektor kattis saarest läände jääva akvatooriumi edelast loodeni ja ulatus Soome lahte riivistava miiniväljani.
Patarei nr 9 koosnes neljast 8“ kahurist, mis asusid kahes soomustornis. Need soomustornid moodustasid koos laskemoonakeldri ja jõujaama ruumidega ühe monoliitse betoonehitise. Tulesektor oli suunatud Naissaarest läände ning Suurupi esisele.
Patarei nr 6 rajati 1914. aastal pärast sõda. Patarei 8“ kahurid plaaniti tuua sõjalaevadelt. Töö tehti kiirelt – valmisid 5 betoonist kahuripositsiooni koos laskemoonavarjendiga, komandopunkt vaatlusplatvormiga. Patarei ülesanne oli kaitsta Naissaare ja Suurupi esist merd. Kuna laevastikustaap ei andnud sõjalaevastiku kahureid, siis leiti laost vanad 120-puudased suurtükid, mis olid pärit 1877. aastast. Kui 1916. a. sügisel seati naabruses lahingukorda patarei nr 7, võeti vanad kahurid maha ja positsioon arvati reservi.
Ainus saare idaküljel asunud patarei – rannapatarei nr 11 pidi kaitsma saare idapoolseid alasid ja sadamasildu. Patarei koosseisu kuulusid neli 120 mm suurtükki, komandopunkt, laskemoonakeldrid jm.

Naissaare patareide süsteem vajas tsentraliseeritud juhtimist. Selleks ehitati saare põhjaossa massiivne kahekorruseline betoonist keskkomandopunkt. Kõrgust oli rajatisel 10 m, ehitist kaitsesid kuni 6 m paksune sein ja liivavallid. Ruumides asusid staap, juhtivate ohvitseride magala, telefonikeskjaam.
Tsaariaja lõpuks olid Naissaare patareidest lahinguvalmis kuus (nr 5, 7, 9, 10b, 11 ja põhjatipu numbrita), konserveeritud üks (nr 6) ja ehitamisel kaks (nr 8 ja 10a).

Viimsi poolsaar. Tallinna reidi kaitsmiseks rajati Miiduranna kõrgendikule 1915. aastal patarei nr 13. Patarei paiknes veidi kõrgemal kaldaterrassil, kui eelpool mainitud tähtkants. Rannakaitsepatarei koosseisu kuulus neli 130 mm suurtükki, betoonist kahurialused koos varjenditega, komandopunkt ning helgiheitjad Miiduranna ja Pringi neemel.

Realiseerimata kavatsused. Vastavalt 1912. a. üldprojektile oli Viimsi ps tippu ette nähtud patarei kaheksa 11“ mortiiriga. Kavatsuse tühistas 1914. a. projekt, mille järgi pidi rajatama kolm patareid Viimsisse: Miiduranda, Leppneeme ja Tammneeme. Ehitama ei asutud patareid nr 16 Leppneemes ja patareid nr 17 Tammneemes. Küll aga paigaldati Leppneeme rannikule üks helgiheitja.

Imperaator Peeter Suure Merekindluse lõpp
1917. a. oli Venemaa majandus laostumas. Ohvitseride seas levis käegalöömismeeleolu, töölised olid revolutsiooniliselt meelestatud, tagatipuks veel joomine. 3.03.1917. tahtsid madrused rünnata Mereväe staapi, rünnak jäi ära. Seevastu aga puhkes Naissaarel ja maarindel tõsiseid rahutusi: süüdati hooneid, peamiselt ohvitseride kasiinosid; tapeti kaheksa ohvitseri, kaks ametnikku ja arst.
Peale rahutusi otsustati edasi minna vaid hädavajalike töödega. Peagi süvenesid revolutsiooniline liikumine ja majanduskriis. Kindluse ehitus jätkus suurte raskustega, kuni seiskus 1918. a. veebruarikuus. Enna sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, uputati mitmeid rajatisi.

Saksa väejuhatus paigutas nii Naissaarele kui Aegnale garnisoni, kummaski ainult 50 meest. Naissaarel moodustati kaks ajutist patareid mahajäetud suurtükkidest, eesmärgiga riivistada sissepääsud Tallinna lahte. Ka Aegnal algasid kindlustustööd, mida võeti tõsisemalt, sest nüüd oli vaenlast oodata idast. Seda aga ei jätkunud kaua, sest 1918. a. novembris võttis võimu üle Ajutine Valitsus ja saksa okupatsiooniväed lahkusid.
1920. aastail müüs Eesti Vabariik soovijaile soodsalt erinevaid kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid. See oli Imperaator Peeter suure Merekindluse lõpp.

Eesti Vabariigi merekindlus
1918. ja 1919. aastal tehti mitmeid riigikaitselisi korraldusi. Määrati komandandid Aegnale ja Naissaarele. Kaitseliidu koosseisus moodustati Rannakaitse üksus. Rannapatareid allutati 1. Kindluseraskesuurtükiväe Divisjoni rannapatareide osakonnale. 1919. a. maikuus anti patareid merejõudude juhataja alluvusse ning algasid taastamistööd. Juunis reorganiseeriti eelpool nimetatud merejõudude osakond Merekindluse Suurtükkide ja Miinide Valitsuseks, veidi aega hiljem Merekindluse Staabiks.
Tutvunud olukorraga, mis valitses kiirustades ehitatud mahajäetud rannakaitsepatareides, ei peetud nende taastamist vajalikuks. Samas nõudis uus strateegia kaitsepositsioonide tähelepanu suunamist ida poole.
1919. a. oktoobrist kehtestati uued patareide numbrid osaliselt taastatavatele ja uutele rajatavatele patareidele.

Naissaar. Numbrita patarei oli terveks jäänud ja see kohaldati ümber. Endine patarei nr 9 varustas Tallinna Sadamatehast metalliga – suurtükid, talad, soomusplaadid lõigati tükkideks ja viidi minema. Endise patarei nr 10a parempoolne torn sooviti taastada, kuid plaan soikus.1938. a. sooviti vasakpoolset torni kasutusele võtta, see jäi pooleli finantsraskuste tõttu. Lõpuks ehitati parempoolsest tornist laskemoonaladu, mis valmis 1940. a. Endise patarei nr 10b upakil kahe 12“ kahuriga suurtükk tehti korda ja võeti kasutusele. Parempoolsest soomustornist üritati teha ladu, kuid see ei õnnestunud pinnavee tõttu. Endine patarei nr 7 läks samuti Tallinna Sadamatehasele metalliks. Endist patareid nr 6 kavatseti taastada, kui seda nimetati 1938. a. kõlblikuks positsiooniks, paraku aga kõik piirduski selle fakti konstateerimisega.

Eesti Vabariigi ajal sai Naissaar kaks lahinguvõimelist statsionaarset rannakaitsepatareid.
Endine patarei nr 5 nimetati ümber patareiks nr 4. Patarei oli osaliselt terveks jäänud: alles olid komandopunkt ja kaks suurtükialust abiruumidega. 1919. a. paigaldati positsioonidele kaks 6“ Canet kahurit. Järgmisel aastal leiti metsast helgiheitja, mis pandi oma vanale positsioonile. Teostati erinevaid parendus ja moderniseerimistöid. Maskeerimiseks veeti 500 hobusekoormat adru, istutati üle 7000 männi ja külvati muru.
Patarei nr 5 asetses endise patarei nr 11 kõrval põhjasuunas. Varustusse kuulusid vanad 6“ rataslafettkahurid ja kaks 150 mm saksa välisuurtükki. Neile lisandus 1921. a. kolm vene 76 mm välisuurtükki. Peagi leiti, et positsioon ei ole sobilik ning 1923. a . alustati uue ehitamist umbes 1 km põhjapoole Savikaldale. 1924. a. toodi relvad üle, algselt paigutati need palkalustele, hiljem tehti betoonalused. Komandopunkt oli lihtne muldvarjend ning vaatlusplatvorm tehtud palkidest. 1927 aastaks oli valminud betoonist komandopunkt ning kokku 12 laskemoonakeldrit. 1920ndate lõpul vahetati välja relvastus moodsama vastu, paigaldati õhutõrjekuulipildujad. Kahurite ette mereäärde seati üles suurtükilaevalt „Lembit“ maha võetud kaks 75 mm kahurit, mida hiljem repositsioneeriti ja lisati kolmas.

1932. a. loodi dessandi- ja õhutõrjeks patarei nr 12. See koosnes kahest omaette positsioonist (asetsesid endiste patareide nr 10b ja nr 7 ees), milles kummaski oli kaks 3“ välisuurtükki.
Kavatsus oli ehitada patarei nr 16, projekteerimistööd algasid 1939. a, kuid raskete aegade tõttu jäi mõte realiseerimata.
Lisaks patareide ehitustöödele komplekteeriti dessandikaitsekompanii, taastati sidesüsteemid – tsaariaegsest keskkomandopunktist tehti telefonikeskjaam.

Viimsi poolsaar. Saksa okupatsioonivägede poolt osaliselt purustatud Miiduranna rannapatareid hakati taastama 1922. a. ning uueks tähiseks sai patarei nr 7. 1926. aastal seati Miiduranna patareis positsioonidele kolm 120 mm kahurit. Kuni II maailmasõjani oli Miiduranna patarei reservis. Alalisse vahtkonda kuulus üleajateenija ja neli ajateenijat.
Käskkiri patarei nr 8 (Vene Keisririigi ajal teostamata jäänud) asutamise kohta Leppneeme anti 1920. aastal, kuid ehitustööd algasid alles 1924, mil hakati ette valmistama puitmaterjali. 1926. aastal paigaldati ajutistele alustele neli 150 mm Kruppi kahurit, mis järgneval aastal alalistele positsioonidele asetati. 1928. aastal ehitati tulejuhtimispunkt, pandi ümber patarei okastreetaed ja istutati puid. Hiire talu läähedale randa ehitati vaatlustorn. 1936. a. asendati kahurid 152 mm kahuritega. 1939. aastal likvideeriti patarei kindral Laidoneri otsusega.

Patarei nr 11 (algselt Vene Keisririigi ajal planeeritud) rajati 1920. aastate algul Tammneeme külla Otsa talu lähedale. Patarei koosseisu kuulus kaks 102 mm kahurit ning komandopunkt, tahapoole kaldaterrassile rajati sõjaväelinnak. Peagi leiti, et tulesektor on väheefektiivne.
Olukorra parandamiseks projekteeriti senisest edela poole kaldaterrassile uus patarei, mille eeltööd algasid 1928. Paari aastaga valmisid patarei kõik neli betoonist kahurialust, samal ajal paigaldati ka 152 mm Canet suurtükid. Järgnevalt ehitati varjendid ja kahurialuste astmed – tööd kestsid kuni 1935. aastani. Patareile ehitati ka ajutine tulejuhtimispunkt. 1938. aastaks valmis statsionaarne raudbetoonist jõujaam ja omal ajal väga moodne II korruseline tulejuhtimispunkt. Patarei laskeraadius ulatus Prangi ja Koipsi saarte taha välja.
II maailmasõja eel sai vana Tammneeme patarei (mereäärne) oma uueks tähiseks patarei nr 15. Seda nime ei olnud kauaks, kuna juba 1939. aprillis monteeriti patarei kahurid lahti ja viidi minema. Järjekorranumbriga nr 11 hakati tähistama uut Tammneeme patareid.

Alates aprillist 1940. a. reorganiseeriti Eesti Merekindluste organisatsioon sõjavajadustele vastavaks. Moodustati erinevad kaitsegrupid, mis koosnesid patareidest (Paljassaare-Viimsi-Randvere grupp, lääne laevatee kaitsegrupp jm).
Nõukogude armee sissesõit 1940. a. juunis Eesti Vabariiki tõi kaasa uue militaarkorra. 13. juunil asus dessant Naissaare vallutamiseks Tallinna Miinisadamas laevadele. Dessandi transpordivahenditeks olid allveehävitajad, vahikaatrid, torpeedokaatrid. Tuletoetust andsid lahingulaev, 3. hävitajate divisjon ning vahilaevade divisjon. Dessant alustas maabumist 17. juuni hommikul, vastupanu ei osutatud. Alates 5. juulist anti Aegna ja Naissaare merekindlused Nõukogude Liidule ametlikult rendile. Nõukogude armee taganemisel õhiti mitmed patareid. Miiduranna kaitseehitised – tulepunktid ja komandopunkt on käesoleva ajani sellistena säilinud.

Saksa okupatsiooni ajal võeti säilinud patareid Naissaarel, Aegnal ja Viimsi poolsaarel kasutusse ning komplekteeriti olemasolevate ja osaliselt uute relvadega, samuti teostati parendustöid. Viimsi poolsaare tippu Kivineeme talu lähedale komplekteeriti 305 mm kahuritega ajutine patarei. Vene vägede saabudes positsioonid hüljati.
Järgneva poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja jooksul Eesti Merekindlusi pommitati, õhiti õppuste nime all ning suurtükid ja metallkonstruktsioonid veeti vanarauaks.

Nõukogude ajaga algas kolmas militariseerimise periood Viimsi ajaloos – kordonite ja baaside rajamine. Naissaar muutus täielikult keelutsooniks. Saarel asus raketibaas, miinitehas, piirivalve, mereväebaas. Viimsi poolsaarel ehitati piirivalvekordonid Püünsisse, Rohuneeme, Leppneeme ja Muuga külla ning Prangli saarele. Piirkond muutus suletud tsooniks, liikuda sai vaid passi ettenäitamisel. Viimsisse, Haabneeme, Miiduranda, Tammneeme metsadesse ja Muugale ehitati armee kütuselaod. Viimsi mõisas asus luurekeskus. Pringi mõisa maadele asutati armee polügoon ja demagnetiseerimiskeskus. Lubja külas paiknesid antenniväli ja keemialadu, Leppneeme ja Rohuneeme vahele metsa ning Muugale rajati lasketiirud. Terved rannaääred olid täis vahitorne, suurte teede ääres olid kontrollpunktid ja tõkkepuud. Rohuneeme metsades asusid kaks raketibaasi.
Eesti taasiseseisvumisega ja Nõukogude Armee lahkumisega lõppes ka Viimsi valla militariseerimine.

Tänast Viimsi valda võib pidada rikkaks militaarpärandi poolest – siin on esindatud erinevad kaitse- ja militaarrajatised alates 18. saj kuni 1990ndateni aastateni. Naissaarest on kujunenud omamoodi militaarajaloo vabaõhumuuseum, kus ringi käies võib imetleda sõjaajaloolisi vaatamisväärsusi.